Viirusvastased ravimid
Esimesed gripiviiruste vastased ravimid töötati välja juba aastakümneid tagasi. Kõige vanem gripiviiiruse vastane ravim on amantadiin (nn. M2-ioonkanali blokaator), mis on tänapäeval välja tõrjutud eelkõige aastatega väljakujunenud resistentsuse, teatud liiki kõrvaltoimete (kahjustavad närvisüsteemi) riski ning annustamise keerukuse tõttu.
Uuemat tüüpi ravimid ehk neuraminidaasi inhibiitorid on registreeritud selle sajandi algul ning nende toime aluseks on gripiviiruse paljunemiseks vajaliku valgusünteesi takistamine. Ravimi toimel ei saa organismi tunginud gripiviirus paljuneda, seega viiruse hulk inimorganismis jääb väikeseks ja inimese enda kaitsesüsteem saab viirusest jagu. Seetõttu on haigussümptoomid leebemad ja haiguse kestus väiksem. Väheneb ka oht tõsiste tüsistuste, nagu näiteks südamelihase-, kopsupõletiku jt. tekke oht.
Viirusevastaseid ravimeid tuleb manustama hakata võimalikult varakult, paari päeva jooksul pärast haigestumist, sest selle ajaga ei ole jõudnud viirus massiliselt paljuneda. Sel viisil manustatuna võivad need ravimid leevendada gripi sümptomeid ning vähendada tüsistuste ohtu. Nad võivad vähendada ka patsiendi nakkusohtlikkust. Kõiki ravimeid kirjutab välja arst ning neid tuleb võtta 5 päeva järjest. Viirusevastased ravimid on efektiivsed ainult gripiviiruse vastu. Nad ei aita talvel levivate teiste külmetushaiguste või gripisarnaste viirushaiguste vastu. Neid kasutatakse ka gripi ennetamiseks gripipuhangute ja epideemiate ajal.
Kuigi kõik viirusevastased preparaadid on uuringutes olnud efektiivsed A gripi viiruse vastu, on viimasel ajal on leitud, et suur osa ringlevast A viirusest on vanemat tüüpi ravimite suhtes resistentsed. B viiruse suhtes on efektiivsed ainult uuemad ravimid, mis kuuluvad neuraminidaasi inhibiitorite gruppi.
Kõik viirusevastased ravimid erinevad selle poolest missugused patsiendid peavad neid kasutama, kuidas neid manustatakse, kuidas toimub annustamine ja missugused on kõrvaltoimed erinevas vanuses ja erinevaid kroonilisi haigusi põdevat patsientide puhul. Seega tuleb õige ravimi saamiseks pöörduda arsti poole.
Viirusvastaste ravimite kasutamine
Viirusvastaseid preparaate kasutatakse tavaliselt gripiepideemiate ja gripipuhangute korral.
Epideemia korral võidakse kombineerida gripivaktsiini viirusvastaste ravimitega. Näiteks hooldekodude elanikud ja personal vaktsineeritakse haiguspuhangu ajal, kuid neile antakse ka viirusvastaseid ravimeid kuni grippi vaktsiini toime saavutamiseni (umbes 2 nädala jooksul). Selline režiim jätkub kuni gripp asutuses kontrolli alla saadakse.
Arstid võivad gripivastaseid ravimeid välja kirjutada gripipuhangu ajal, kuid sel juhul peab ravi algama 48 tunni jooksul esimeste sümptomite tekkimisest, et ravi oleks efektiivne. Kuigi kõik viirusevastased ravimid leevendavad sümptomeid ja lühendavad haigusperioodi, on ainult üks uuematest neuraminidaasiinhibiitoritest võimeline vähendama antibiootikumravi vajavate alumiste hingamisteede tüsistuste esinemist.
Kes peaksid võtma viirusvastaseid ravimeid
Kõrge komplikatsiooniriskiga inimestel on viirusevastane ravi kõige vajalikum. Riskigrupp hõlmab üle 65-aastaseid, 12-23-kuuseid lapsi, krooniliste haigustega inimesi (näiteks südame- või kopsuhaigus, diabeet) ning rasedaid. (Ühtegi viirusvastast ravimit ei kasutata alla aastastel lastel).
Raviks:
Gripisarnaste sümptomite tekkimisel võib arst teha uuringud, kas tegemist on gripiga. Gripisarnasteks sümptomiteks on palavik (tavaliselt kõrge), peavalu, väsimus, kurguvalu ja kuiv köha, ninakinnisus ja lihasvalud. Ravi alustamisel võtab arst arvesse veel mitmeid faktoreid, näiteks riski tüsistuste tekkimiseks. Ravi kestab tavaliselt 5 päeva.
Ennetamiseks:
Gripiepideemia puhkemisel kodus, tööl või elukohas võib arst välja kirjutada viirusvastaseid ravimeid ennetavate vahenditena, eriti kui teil on suur risk gripijärgsete komplikatsioonide tekkeks. Viirusvastased ravimid võivad olla vajalikud ka juhul, kui on tihe kokkupuude riskigrupiga, et vähendada võimalust neid gripiga nakatada. Ennetamiseks kasutakse viirusevastaseid ravimeid reeglina nt 10-14 päeva, kuid poole väiksemas päevases koguses, kui ravi korral. Ka siin määrab ennetuse vajalikkuse arst.